Taluliit tervitab tuleviku ühtse põllumajanduspoliitika reformipaketi kokkulepet toetada senisest enam peretalusid

Taluliit tervitab tuleviku ÜPP eesmärki jagada toetusi õiglasemalt ja toetada senisest enam väikeste ja keskmise suurustega põllumajanduslikke pereettevõtteid ning noortalunikke.

Taluliit on aastaid taotlenud otsetoetuste diferentseerimist  sõltuvalt ettevõtte suurusest ning taotlenud sissetulekutoetuste senisest suuremat suunamist  peretaludele ja noortele põllumajandustootjatele. Oluline on siinkohal mainida,  et I samba toetused peavad jõudma tegelikele põllumajandustootjateni, kes ka reaalselt toidutootmisega tegelevad. Meie pikaajalised taotlused on nüüd leidnud kajastamisi uues ÜPP reformipaketis. See puudutab eelkõige  kohustuslikku  sissetulekutoetuse ümberjaotamist, mille kohaselt  liikmesriigid peavad vähemalt 10% toetustest jaotama ümber väiksematele põllumajandusettevõtetele ning oma strateegilises kavas kirjeldama, kuidas nad kavatsevad seda teha.  On  oluline mainida, et Eesti tasandil tuleb leida toimivad meetmed, mis tagavad ÜPP reformi  eesmärgi saavutamise. Kuna Eestis on põllumajanduses suur rendimaade osakaal, siis ei saa rakendada vaid hektaripõhist maksmise lähenemist, mis võib hoopis vastupidiselt eesmärgile suunata toetusi maaomanikele, kes ise ei ole põllumajandustootjad. Taluliit on igal juhul lootusrikas, meetmed, mida taotlesime Eesti siseselt, on leidnud kajastamist hoopis EL tasandil.   Lisaks tuleb eraldada otsetoetuste eelarvest vahendid  noorte põllumajandustootjate (kuni 40 aastased ) toetuseks. Uus kohustuslik miinimumtase on 3% liikmesriikide eelarvest. Taluliit tervitab seda lähenemist, kuna kogu Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkus sõltub sellest, kas noored jätkavad põllumajanduses või ei. Eelpool nimetatud toetus võib hõlmata sissetuleku, investeerimis- või starditoetust noortele põllumajandustootjatele.

Eesti põllumajanduse ja maapiirkondade arengu probleemid

Eesti põllumajanduse ja laiemalt ka maapiirkondade arengu suurimaks probleemiks on põllumajandusettevõtete kontsentreerumine, mis hävitab peretaludel põhinevat traditsioonilist põllumajandusmudelit ja vähendab noorte huvi ja võimalusi talupidamisega tegelemiseks. Peretalude asendumine suurte agrotööstuslike ettevõtetega viib põllumajandusmaa ressursi koondumiseni ka välismaiste ettevõtete omandisse ning soosib noorte siirdumist maapiirkondadest linnadesse elama ja

ei ole kooskõlas ka keskkonnahoiu edendamisega. 2020. aasta Statistikaameti põllumajandusloenduse andmetel on viimase 10aastaga lõpetanud tegevuse 3800 põllumajanduslikku majapidamist.   ÜPP I samba otsetoetuste  maksmise senine praktika Eestis on viinud selleni, et suured põllumajandusettevõtted on kasv

anud veelgi suuremaks ja väikeste põllumajandusettevõtete arv on drastiliselt vähenenud. Senise praktika probleemiks on hektaripõhine toetuse maksmine, kus suuremad ettevõtted, kus ettevõttes on rohkem maad kasutusel saavad ka rohkem toetusi ningväiksemate hektarite arvuga ettevõtted saavad vähem toetust. Senise toetuse maksmise parktika suureks puuduseks on ka asjaolu, et kuigi I samba toetuste eesmärgiks on maksta sissetulekutoetusi põllumajandustootjatele, siis tegelikult on täna tegemist maaomanike toetusega. Eesti põllumajanduses kasutatavast maast on üle 60% rendimaadest, sh. Riigimaad, suurtele metsaomanikele kuuluvad põllumaad. Lisaks kuulub palju põllumaid ka investeerimisfirmadele, sealhulgas välimaistele firmadele. Sellest tulenevalt oleme seisukohal, et Euroopa Liidu ÜPP uus lähenemine nii ümberjaotavate toetuste kui ka noorte põllumajandustootjate osas on oluline samm õiges suunas ja see kohustab ka Eestit seadmaks oma siseriikliku põllumajanduspoliitika rohkem peretalusid ja noortalunike toetama.

Üleminek kestlikumale ja keskkonnahoidlikumale põllumajandusele

Üleminekuga kestlikumale ja keskkonnahoidlikumale põllumajandusele kaasnevad uued kohustused ja nõuded talunikele. Põllumajandustootjatelt oodatakse panustamist kliimamuutuste leevendamisse, keskkonnahoidu ning loomade heaolu kõrgemate standardite rakendamistesse.  Põllumajandustootjad peavad arvestama, et ÜPP toetuse saamiseks tuleb täita senisest ulatuslikumad tingimuslikkuse nõuded, sh.  igas põllumajandusettevõttes tuleb eraldada vähemalt 3% põllumaast elurikkuse ja mittetootlike elementide jaoks. Uueks lähenemiseks on ka üheaastased ökokavad, mis hõlmavad 25% kogu sissetulekute toetuse (I samba) eelarvest. Taluliidu jaoks on oluline, et kõik  uutest nõuetest tulenevad täiendavad kulutused saaksid õiglaselt kompenseeritud talunikele.   Oluliseks uueks lähenemiseks on ka see, et vähemalt 35% maaelu arengu vahenditest tuleb eraldada põllumajanduse keskkonnakavadele, millega edendatakse keskkonna-, kliima- ja loomade heaolu tavasid. Nii saavad ka põllumehed anda olulise panuse rohepöörde elluviimiseks.

Üldiselt on oluline, et tulevane ÜPP lõplik poliitiline kokkulepe oleks hästi tasakaalustatud uue rohelise arhitektuuri ambitsioonide ja majanduslikult elujõulise, turule orienteeritud ja konkurentsivõimelise põllumajandussektori vahel. Et tulevane poliitikaraamistik oleks põllumajandustootjate jaoks lihtsam ja kasutatavam nii jätkusuutlikkuse kui ka konkurentsivõime osas.

Samas tuleb mõista, et ÜPP lõplik kokkuleppe seab siiski vaid raamid Euroopa Liidu tasandil põllumajanduspoliitikale ja riikidele jääb küllaltki suur pädevus ühtsete eesmärkide elluviimiseks. Taluliit loodab, et ka Eesti riik rakendab oma pädevuse piires just neid meetmeid, mis peretalusid ja noortalunikke senisest enam toetavad ning pidurdavad põllumajandusettevõtete kontsentreerumist.

Kerli Ats: pealesunnitud veganlus kui oht suitsupääsukesele

Arutelu, mis on jätkunud peale maa- ja rannarahva pöördumist, on näidanud, et meie ühiskonnas on juurdunud väga polariseerunud arvamused. See tõestab ühte pöördumise põhiteesi, mille järgi meil ei ole piisavalt häid ja tugevaid uuringuid, mis annaksid selgeid vastuseid praegustele loodushoidu puudutavatele küsimustele.

Enne kui tekitame ühele või teisele valdkonnale pöördumatu kahju, võiks kavandatavate piirangute mõju põhjalikult uurida. Aga mina kasutan võimalust, et jagada taluinimese perspektiivi karjatamise ja loomakasvatuse vajalikkusest.

Alustame põhitõdedest. Kogu maastikuline elurikkus – putukad, linnud, kahepaiksed ja pisiimetajad – on nii Eestis kui ka kogu Euroopas tekkinud juba ca 50 miljonit aastat tagasi nn megaherbivooride toel. Enne inimesi kõndisid ja toitusid meie aladel mammutid, ninasarvikud, ürgveised, hirved ja muud rohusööjad. Suured karjad, mida hoidsid pidevas liikumises kiskjad, on soodustanud mulla laiemat väetamist.

Ühel hetkel tuli mängu inimene, kes hakkas neid loomi küttima, asendas ajapikku suured ürgsed rohusööjad oma kodustatud rohusööjatega: hobused, lambad, kitsed ja veised. Ürgsete ja ka hilisemate rohusööjatega on kaasas käinud kõik kaasnevad liigid: putukad (muuhulgas sõnnikumardikad, kes nüüdseks on haruldaseks muutunud) linnud ja kahepaiksed, kes mängisid olulist rolli ökosüsteemide formeerumisel ja toetavad seda tänaseni.

Mardikad, põldlõokesed, suitsupääsukesed ja kullerkupud sõltuvad suurtest imetajatest, kes aeg-ajalt rohumaa madalaks söövad ja siis edasi liiguvad, jättes maha sõnniku, mis on toiduks taimedele, putukatele ja seeläbi ka lindudele.

Viimase 60 aasta jooksul on Eestis kariloomade karjatamine rohumaadel väga suurel määral vähenenud. Viimastel aastakümnetel on vähenenud just piimalehmade karjatamine.

Üheks vähenemise põhjuseks on põllumajandusettevõtete intensiivistumine, mille põhjuseks on tarbijate ootus odava piima ja piimatoodete järgi, mis on omakorda põhjustanud lautade robotiseerimist ja vähendanud karjatamist. Aga meil siiski veel on piimaveiseid, keda karjatamisperioodil karjatatakse. Samuti on lambad ja lihaveised veel karjamaade põhiasukad.

Tähelepanuväärne on see, et näiteks 1938. aastal oli Eestis 660 000 veist, 650 000 lammast ja 219 000 hobust, kokku umbes 1,5 miljonit karilooma, kes kõik sõltusid karjamaarohust ja sellest tehtavast heinast (siis oli tasakaal niitudel ja rohumaadel olemas). Praegu on kariloomadest alles vaid umbes 260 000 veist (millest lihaveiseid 80 000), 60 000 lammast ja 10 000 hobust. Ehk siis 4,5 korda vähem.

Seega pole ime, et viimase 20 aastaga on järsus languses kõik karjatamisest sõltuvad liigid – põldlõoke, suitsupääsuke, rukkirääk, kiivitaja jne – ja kõik kahepaiksed, kelle arvukus on erinevatel andmetel langenud kuni 60 protsenti (selles osas jällegi vajame lisauuringuid ja mõjude hindamist).

Neil loetletud liikidel lihtsalt pole enam elukeskkonnaks vajalikke komponente: piisavalt putukaid ja madalaks söödud ning liigirikkaid rohumaid, mida ka parima tahtmise juures ei jõua me ise kunstlikult ja jätkusuutlikult luua.

Sellest elurikkuse hävingust ja jätkuvast langusest on maal elanud inimesed rääkinud juba aastaid, kuid uue mõtlemise pealetung, mille järgi on loomad ohustamas meie kliimat ja liha söömine ning piima joomine tekitavad suurimat ohtu inimeste tervisele, on taluniku jutt kui hüüdja hääl kõrbes.

Kokkuvõttes – kui debateerida veganitega – siis jah, Eestis karjatatakse lihaveiseid, lambaid kogu tema elu ehk pea iga lihaveise- ja lambakasvataja võib liha ja looma müüa teadmises, et tema tegevus loob toetab Eesti liigirikkust. Kuid viimasel ajal on tekkinud nõudmised liha söömist ja selle aluseks olevat loomapidamise oluliselt vähendada.

Vahel pärinevad meie ühiskonna teadmised loodushoiust Netflixis nähtud filmist või Youtube’is nähtud videost, mitte mõne lihaveisetalu või lambakasvataja looduslike rohumaade külastamisest.

Ilmselt on see ka põhjus, miks meie maainimeste ja linnainimeste vahelised arutelud on viimasel ajal teravamaks läinud. Sest seal, kus üks soovib toetada Facebookis levivat trendi, näeb teine olukorda sajanditepikkuse ökosüsteemi perspektiivist, mis alati ei soosi uusimaid toitumisalaseid moevoole.

Ma kindlasti ei soovi kellelegi personaalseid toitumisotsuseid ette kirjutada. Kui keegi tahab vältida loomset päritolu toitu ja tarbida vaid taimset toitu, siis selline otsus on täiesti arusaadav ja aktsepteeritav. Aga kui keegi tahab lõpetada Eestis traditsioonilise kariloomade pidamise või seda oluliselt vähendada, siis sellisel nõudmisel on juba palju kaugemale ulatuvad ja lausa ohtlikud tagajärjed.

Kerli Ats
Eestimaa Talupidajate Keskliit
Tegevjuht
Allikas: ERR

Gelis Pihelgas: Mis on reklaam ja miks on see oluline?

Reklaam on osa meie argielust ning tänasel päeval panustavad väiketootjad palju ressursse oma toodete turundamisse. Mida pilkupüüdvam on reklaam, seda rohkem tõuseb brändi tuntus ning sellega kaasnevalt tõenäoliselt ka ettevõtte käive.

Kõige olulisem aspekt väiketootjatele on reklaamis eristumine. Alati ei piisa ainult sellest, et tegemist on väga hea tootega, tuleb eristuda ja olla nähtav! Püüdes eristuda suudame me välja genereerida palju häid mõtteid, kuid alati peab silmas pidama, et sarnaselt paljudele valdkondadele on ka reklaamis omad reeglid, millega peab arvestama ning järgima.

Reklaamireeglitele vastavust kontrollib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelvalve Amet.

Selleks, et mõista, millised on reklaami reeglid peame me esmalt selgeks tegema selle, mis on reklaam. Reklaamiseaduse kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud toote või teenuse müügi suurendamise, aga samuti ka ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Ehk mistahes isiku mõjutamine ning suunamine oma käitumist muutma, nimetatakse reklaamiks.

Ettevõtte reklaam algab tänapäeval üldiselt ettevõtte kodulehest ning sotsiaalmeediast ning piltlikult öeldes lõppeb ettevõtte poolt bränditud sedeliga tootel.

Turundajate Liit koos Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga on välja töötanud ideaalse tööriista väike-ettevõtjatele ning turundajatele, kus võetakse kokku enim levinud vead sotsiaalmeedia reklaamides: https://mcusercontent.com/468a38bdb51489e9620fbf617/files/8365717c-9bf1-45f3-a6ef-cd478c363cd7/juhend_sotsiaalmeedias_reklaami_avalikustajale.pdf

Tutvu ka reklaamiseadusega: https://www.riigiteataja.ee/akt/101072020013

 Gelis Pihelgas
Eestimaa Talupidajate Keskliit
Projektijuht  

Jaanus Põldmaa: Jahi korraldamisest põllumajandusmaadel

2023 aastal lõppevad väga suurel osal jahipiirkondadest kasutusõiguse load. Jahimehed, kes hakkavad pikendama oma lubasid pöörduvad lähiajal kindlasti ka põllumajandustootjate poole sooviga sõlmida nende omandis või rendil olevatele kinnistutele jahipidamislepinguid. Põllumajandustootja esmane huvi jahindusliku lepingu sõlmimisel peaks olema ulukikahjude ennetamise lahenduste kokkuleppimine jahipiirkonna kasutajaga.

Mida peaks lepingu sõlmimise juures silmas pidama:

  • kui kasutatav kinnistu on omandis ei ole lepingute sõlmimisega mingeid probleeme
  • Kui kasutatav kinnistu on rendile võetud füüsiliselt või juriidiliselt isikult, peaks olema lepingus ära näidatud, et rentnikul (põllumajandustootjal) on sellel kinnistul ka lisaõigus sõlmida kohaliku jahipiirkonna kasutajaga kokkuleppeid jahi pidamiseks enne kõike ulukikahjude ennetamiseks.
  • Kui kasutatav kinnistu kuulub riigile ja rendileping on sõlmitud riigiga siis riik lisalepingute sõlmimise õigust rentnikule täna andnud ei ole ja nendel kinnistutel saab ulukikahjude ennetamisel lähtuda ainult jahiseadusest. Jahiseadus ütleb aga, et sellistel kinnistutel saab jahti pidada ainult päikesetõusust päikeseloojanguni ja kahjude tekkimisel saab jahipiirkonna kasutajalt nõuda hüvitist kuni 100eur ühe hektari kohta.

Sama klausel jahi pidamise aja ja kahjuhüvitise suuruse kohta kehtib  ka juhul kui füüsiliselt või juriidiliselt isikult maad rentides ei ole rendilepinguga kaasa saadud ka eelkirjeldatud jahi korraldamise õigust.

Ehk siis kokkuvõtteks, tuleks uuesti läbi vaadata olemasolevate rendilepingute sõnastused. Kui ulukiahjude ennetamise eesmärgil jahinduslike kokkulepete sõlmimise õigust lepingus ei ole tuleks see sinna sisse kindlasti lisada ja minna kohaliku jahipiirkonna kasutajaga neid sõlmima.

 

Jaanus Põldmaa
Pärnumaa Talupidajate Liidu liige
Põllumajandustootja

 

Kerli Ats: Tänan, 2020!

Põllumajandussektorile pakkus mööduv aasta erakordselt palju ootamatusi. Öeldakse, et inimene kohaneb pea kõigega. Ka meie põllumehed suutsid ootamatud väljakutsed vastu võtta, kohaneda ning pakkuda tarbijatele kvaliteetset ja maitsvat kodumaist toitu. Tuhat tänu kõigile, kes oma panuse andsid!

Samas seisame silmitsi jätkuva kriisi ja uute ülesannetega. Tulemas on ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) uus programmiperiood, mille aktiivsed ettevalmistustööd käivad. Euroopa Liidu roheleppe valguses keskkonnateemadele suurema tähelepanu pööramine ning avalik huvi keskkonna ja elurikkuse küsimuste vastu on tekitanud põllumajandustootjate seas küsimusi ja põhjustanud muremõtteid, kuid samas pakkunud võimalusi uute ärimudelite tekkimiseks ja innovatsiooniks.

Mahajäänud, kuid väärtuslik

Ühel infopäeval osaledes jäi mulle väga eredalt meelde ühe noore mullateadlase väide, et ühelt poolt on Eesti põllumajandussektor oma arengus Lääne-Euroopast maas, aga teisalt on meil tekkinud sellega eelis keskkonnakaitseliste küsimuste ja roheleppe täitmise osas. Usun, et meil on tõesti hea positsioon. Meil on palju looduslikult mitmekesiseid metsa- ja rohumaid, poollooduslikke alasid ja teisi suure loodusväärtusega alasid, mis on meie väärtus ja mida tuleb hoida.

Eesti on mahetootmise osakaalult Euroopas teisel kohal. Eesti noortalunikud näevad mahetootmises potentsiaali ja on sisenenud sektorisse just mahetootjatena. Meil on piimatootmisüksusi, kus loomi karjatatakse, meil on lihaveisekasvatajad, kes panustavad kestlikesse loomakasvatuspraktikatesse, tootes rohumaaveiseliha, meil on mitmekesine tootmine, mille eesmärk on tagada kvaliteetne ja ohutu toit meie enda rahvale.

Kes maksab roheleppe kulud?

Praegu on mitmekesisus püsinud, meil on peretalud, kes elavad ühes rütmis loodusega. Kuna toidutootmine ja loodushoid on avalik hüve, siis on oluline tagada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek. Roheleppe eesmärgid on mõistetavad ja vajalikud, aga põllumehe jaoks tekib küsimus, kes uued ootused ja karmistuvad nõuded kinni maksab. Väide, et seda tehakse uue ÜPP eelarvest, pole tõsiseltvõetav, kuna ÜPP-sse raha juurde ei tule ja sel juhul tehakse muudatusi põllumehe sissetuleku arvelt. Selline roheleppe finantseerimine ei ole õiglane ja jätkusuutlik.

Põllumehele õiglase sissetuleku tagamine on roheleppe elluviimise eeldus. Selleks on oluline välja töötada põllumajandustootjate tegevust ja mitmekesist struktuuri arvestavad meetmed, mis tagaksid kõigile tootjatele võrdsed võimalused, ei moonutaks konkurentsi ja ei eelistaks kedagi tema positsiooni või ajaloolise tausta pärast. Nende meetmete ellu rakendamiseks tuleb leida raha peaasjalikult Euroopa Liidu ühisest eelarvest, aga ka Eesti riigieelarvest.

Vaja nii suuri kui ka väikeseid

Praegu on vaja tegeleda sellega, et meil säiliks põllumajandustootmise mitmekesisus ja et põllumajandustootmine ei kontsentreeruks üksnes suurtootjate kätte. Tagada tuleb mahetootmise jätkusuutlikkus ja noortalunike ligipääs maale ja kapitalile. Arendada tuleb nõuandesüsteemi ja tootjaorganisatsioone.

2020. aasta oli raske, kuid andis meile palju õppetunde. Kui koroonakriisist midagi positiivset otsida, siis siseriiklike toetuste osas astusime suure sammu õigluse suunas. Siinkohal tahan siiralt tänada toetuse eest kolleege põllumajandus-kaubanduskojast ja ka poliitikuid, kes otsustasid lõpetada ebaõiglaste üleminekutoetuste (top-up’i) maksmise ja asendada selle palju õiglasemate kriisiabitoetustega.

Loodan, et põllumeeste esindusorganisatsioonidel jagub ka tulevastel aastatel üksmeelt ja koostöötahet, et top-up lõplikult ajaloo prügikasti lennutada ning saavutada õiglaste ja konkurentsi soosivate siseriiklike toetuste maksmine. See oleks ka selge sõnum noortalunikele, et nad on vajalikud ja riik soovib nendesse panustada.

 

Kerli Ats
Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht