Eesti taasiseseisvumisel oli meie talunike suurimaks unistuseks saada taas peremeesteks omal maal. Nõukogude võim oli teatavasti likvideerinud taludel põhineva põllumajandustootmise ja korraldanud selle ümber kolhoosidel ja sovhoosidel põhinevaks.
Talude taastamine kujunes edukaks, aga peagi hakkasid ilmnema raskused – hakkama tuli saada turumajanduse tingimustes. Tollal ei kuulunud Eesti Euroopa Liitu ja meie alles taasiseseisvunud riik ei toetanud talusid piisavalt. Euroopa Liidu riikide põllumehed aga said suuri põllumajandustoetusi.
Tänaseks on talude arv ja ka põllumajanduses töötavate inimeste arv drastiliselt vähenenud. Eesti pole siin mingi erand ja samasugused tendentsid on levinud mujal. Põhjustatud on need eelkõige teaduse ja tehnika arengust ning üldisest linnastumisest. Tänapäeva põllumajandustootmine on hulga efektiivsem kui 30 aastat tagasi ja vajab palju vähem tööjõudu. Küll on kasvanud just kvalifitseeritud tööjõu vajadus.
Eesti põllumajandust ja talude arengut iseloomustab siiski üks tendents, mis praktiliselt mujal puudub või on ilmnenud väga vähestes kohtades. Nimelt Eestis õnnestus erastada või ärastada mitmeid nõukogudeaegseid suurmajandeid (kolhoose) ja nende põhjal tekkisid ebatraditsiooniliselt suured põllumajandusettevõtted, milliseid võime nimetada agrotööstuskompleksideks.
Samas on Eestis säilinud traditsiooniline talupidamine, mis on 30 aasta jooksul ka muutunud. Reeglina on talud muutunud suuremaks ja efektiivsemaks, aga käsitletavad ikka traditsioonilistena. Selle all ei pea ma silmas mitte vanade põllumajandustootmise viiside rakendamist, vaid seda, et talu on ühe pere omandis ja põhiliseks tööjõuks on selle pere liikmed.
Meenutades unistust peremeheks olemisest, siis see on väga aktuaalne ka tänapäeval. Nimelt on Eesti põllumajanduses kaks suurt probleemi (või siis väljakutset nende probleemide ületamiseks), mis on oma vahel vägagi seotud. Esiteks põllumajandusettevõtete kontsentreerumine, mis väljendub selles, et suured põllumajandusettevõtted kasvavad aina suuremaks ja nende omandisse või rendile koondub üha rohkem põllumaad. Samas talude arv jätkuvalt väheneb. Teiseks probleemiks on põllumajandussektori juhtide vananemine, mis väljendub selles, et raske on motiveerida noori põllumajandusega tegelema. Paljud talud lõpetavadki seepärast tegelemise, et noored lähevad linna, kus leiavad endale atraktiivsemad töökohad.
Samas väidetakse, et kontsentreerumine ongi loomulik areng ja suured ettevõtted, ehk agrotööstuskompleksid ongi efektiivsemad. Nii ongi, aga on teada, et mitmed nendest agrotööstuskompleksitest on juba müüdud välismaalastele ja selline müük kindlasti tulevikus jätkub ning tekibki ja levib olukord, kus üha suurem hulk Eesti väärtuslikku põllumaad liigub välismaalaste omandisse, mis on äärmiselt negatiivne. Selliste tendentside jätkudes ei ole eestlased enam ühel hetkel peremeesteks omal maal ja meie toidujulgeolek ei ole enam kindlustatud.
Mida siis teha? Täna on Eesti Euroopa Liidu liige. Ühine põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidu suurim ühiselt rahastatud poliitika. Ka Eesti saab Euroopa Liidust oma põllumajanduse toetamiseks märkimisväärseid summasid. Taluliit seisab selle eest, et eeskätt toetatakse noortalunikke ja peretalusid. Sellega toetame me kodumaisel kapitalil põhinevaid põllumajandusettevõtteid ja oma soovi olla peremeesteks oma kodumaal.
Soovime Eestile head 30. taasiseseisvumispäeva!
