Kuigi eestlased söövad peamiselt kana- ja sealiha toodetakse Eestis ka muu maailmaga võrreldes väga kvaliteetset ja puhast veiseliha. Selle ehedaks tõestuseks on Jane Mättiku veisekasvatus Rookülas. Harjumaal Rookülas asuvasse Kuusiku tallu jõudes on võimatu mitte märgata mitmeid erinevaid kasse ja koeri, kes õue peale külalisi uudistama tulevad. “Olgu neid või kümme,” ütleb talu perenaine Jane. Enamus nendest loomadest on Jane juurde ise sattunud. “Väga paljud on karbiga tee äärde maha jäetud ja ka lähipiirkonnas hulkuma pääsenud koerad leiavad enamasti ikka tee meie hoovi – ju nad teavad, et siin loomi armastatakse. Eks me siis proovime leida nii vanu kui uusi omanikke neile ja eks mõni satub ikka endale ka jääma,” räägib Jane...

“Oli aegu, kus keegi ei tahtnud meie tooteid müüki võtta. Kui alustasime, siis müüsimegi oma tooteid vaid käest kätte. Suurtes poodides polnud siis väiketootjad üldse teemaks. Nüüd aga, kui mahendus ja väiketootjad teemaks tõusid, võeti meiega juba ise ühendust. Paluti tootetutvustusi ja hinnakirja,” ütleb Viljar. See on Viljari sõnul hea märk sellest, et asjad on hakanud õigetpidi tööle. Müügiinimest, kes Pajumäe talu toodete müümisega tegeleks, talus tööl ei ole. Ja hetkeolukord näitab, et pole vaja ka. Kliendid ja supermarketid näikse justkui ise Pajumäe talu ülesse leidvat. Viimase näitena võib tuua menuka kohviku Viljandi Burgeri, kes võttis ise Pajumäe taluga ühendust, et neilt oma legendaarsete burgerite vahele kodumaist cheddar-stiilis juustu tellida. “Sellist juustu meil sortimendis pole, aga nüüd võib öelda, et aktiivsed katsetused käivad.”...

Alpaka farmi perenaine: meil ei olnudki plaan B-d Millega hakata tegelema, kui oled otsustanud maale elama minna? Võiks ju hakata pidama näiteks alpakasid, oli eluaeg Nõmmel elanud Evelini ja suure osa linnas elanud Imre ehk perekond Heinsaarte plaan. Mõeldud-tehtud! Kõige enam uuritaksegi neilt, kust sellise mõtte peale tuldi. „Lihtsalt mõtlesime, et mis me seal metsa sees siis tegema hakkame ja kuidagi tulime just alpakade peale. Pean tunnistama, et see oli ka meie ainuke plaan,“ ütleb Wile Farmi perenaine Evelin Jenk- Heinsaar ning lisab, et sellel hetkel teati nendest nunnudest loomadest vaid nii palju kui netist oli võimalik leida. Selleks, et plaan A oleks kindel ja toimiks, mindi esialgu Saksamaale alpakade farmi, et omanda vajalikud teadmised ja kogemused. „Leidsime ühe suure farmi Saksamaal, kuhu läksime nii öelda praktikale.“

Tammejuure mahetalu kõlab kui muinasjutt- kuskil kaugel on üks peretalu, kes toodab kõike mahedalt ning kasutab sellest päikeseenergiat. Õnneks pole nad välja mõeldud, vaid päriselt olemas. “Mahedaga enam ei eristu,” ütleb peretütar Karin Tiit. “Tarbija küsib üha enam üle kogu maailma ettevõtjatelt, et mis on tema sotsiaalne vastutus?” Ökoloogiline jalajälg on üks olulisemaid märksõnu ka siin, Lääne-Nigulas asuvas Tammejuure mahetalus, kust müüakse peamiselt Eesti inimestele, aga eksporditakse toodangut ka Saksamaale, Prantsusmaale, Suurbritanniasse, Itaaliasse kui ka Hispaaniasse. “Me müüme erinevates suundades,” ütleb Karin tagasihoidlikult...

Selleks, et jõuda kohta, kus aeg peatub ja hing on rahul, pole üldse vaja teise maailma otsa minna. Isegi lennukipiletit pole mõtet osta, sest vaid mõne tunnise sõidu kaugusel Tallinnast asub imeilus koht, kus serveeritakse maailmas auhinnatud veine, seal on toit, mis suudab pakkuda erimaade maitseelamusi ning vaade nõlvadele, mis meenutab pigem Itaaliat kui Eestit. Lisaks kasvavad seal viinamarjad, oliivipuud ja isegi 75-aastane aaloe. See on Murimäe Veinikelder...

Talu, kus muutuvad nii maitsemeeled kui eelistused „Ma muidu siidrit ei joo“, on lause mida Jaanihanso Siidritalus kuuldakse koos tervitusega päris tihti. Sel hetkel peremees ja perenaine juba teavad, et suure tõenäosusega unustatakse see lause peale külaskäiku jäädavalt. „Me oleme nii harjunud juba sellise vabandava sissejuhatusega,“ naerab Jaanihanso Siidritalus peremees Alvar Roosimaa ning lisab, et see on ühtlasi ka märgiks, et siidrit ei peeta täiskasvanud inimesele sobivaks joogiks. Enamjaolt muutub Jaanihanso Siidritalus nii see tõekspidamine kui ka maitsemeel. Mida kauem talus viibid, seda suurema muutuse ka läbi teed. Näiteks peremees ja perenaine ise ütlevad, et on siidritalu pidamise ajal mõlemad vabanenud suhkrusõltuvusest ehk magusast joogieelistusest. „See on jookidega professionaalselt tegelemise paratamatu kaasmõju. Eelistame kodus kõige kuivemaid ja vähem magusaid jooke,“ ütleb Alvar.

Selleks, et jõuda kohta, kus aeg peatub ja hing on rahul, pole üldse vaja teise maailma otsa minna. Isegi lennukipiletit pole mõtet osta, sest vaid mõne tunnise sõidu kaugusel Tallinnast asub imeilus koht, kus serveeritakse maailmas auhinnatud veine, seal on toit, mis suudab pakkuda erimaade maitseelamusi ning vaade nõlvadele, mis meenutab pigem Itaaliat kui Eestit. Lisaks kasvavad seal viinamarjad, oliivipuud ja isegi 75-aastane aaloe. See on Murimäe Veinikelder. Kõik algas natuke vähem kui kümme aastat tagasi kui perre võetud kuldne retriiver Muri sai trahvi vales kohas ujumise eest. „Ta käis avalikus rannas ujumas ning sai viis euri trahvi,“ ütleb Murimäe Veinitalu perenaine Janika Ilves ning lisab, et just sealt sai alguse mõte, et perre võetud koeral võiks olla võimalus trahvi saamata ujumas käia ning mis seal salata, endalgi oleks hea ennast nädalalõppudel laadimas käia. Nii alustaski sel hetkel veel Tartus elav ja aiandusäriga tegelev pere maakodu otsinguid. „Eks sellised ajutised asjad kipuvadki olema just need kõige püsivamad. Muri sai järve ja meie saime abikaasaga töökohad,“ ütleb ta.