Mingeid märkimisväärseid arenguid ja eraturuosaliste laiemat kaasamist Eesti energiasektorisse ei toimu seni, kuni seadusandja ei lõika põhimõttekindlalt läbi riiklikule monopolile praeguseni osaks saavat sooduskohtlemist. Ehk millal me lõpetame nõukogude pärandina kolhoosikorra energeetikas, kirjutab Kaul Nurm.

Euroopa Liidu 2019. aasta direktiiv elektrienergia siseturu uute normide kohta näeb ette, et üle 100 000 tarbijaga jaotusvõrguettevõtja tuleb jaotamisega mitteseotud tegevusest eraldada, sealjuures ei tohi see ettevõte enam tegeleda vabaturu teenuste pakkumisega. Siin on lähtutud võrguettevõtja neutraalsuse põhimõttest, et tagada võrdne ja aus kohtlemine kõigile turuosalistele.

Kohalikus energiasektoris peaks see lõpetama Eesti Energia kontsernis alalise huvide konflikti ja sooduskohtlemise, aitama energiasektorisse siseneda uutel turuosalistel ja suurendama konkurentsi. Valitsuse vastus sellele on aga üksnes kosmeetiline, millega jätkub ka turusolkimine.

Valitsuse poolt koostatud elektrituruseaduse muudatuste eelnõuga, mis on hetkel riigikogus teisel lugemisel, võetakse energiadirektiivist üle vaid miinimumprogramm: Elektrilevi vara Eesti Energia kontsernist ei eraldata, küll aga püütakse ümber joonistada jaotusvõrguettevõtte juhtimisstruktuuri nii, et selle juhtimise eest vastutavad isikud ei oleks enam otse ega kaudselt seotud Eesti Energia muude ettevõtetega.

Direktiiv näeb ette, et jaotusvõrguettevõtja käsutuses peavad olema Eesti Energiast sõltumatud varad, sh vajalikud inim-, tehnilised, füüsilised ja rahalised ressursid võrguteenuste neutraalseks käitamiseks, hooldamiseks ja arendamiseks.

Riikliku monopoli vastusena energiadirektiivile on Elektrilevis käinud viimasel aastal paraku just vastupidine protsess, kus ettevõtte iseseisvaks toimimiseks vajalik inimressurss (võrguplaneerijad, projektijuhid, hankespetsialistid, andmetöötlejad jms) on üle viidud 1. jaanuaril 2021. aastal käivitatud OÜ Enefit Connecti. Kui näiteks veel 2020. aasta neljandas kvartalis töötas EMTA andmetel Elektrilevis 707 inimest, siis 2021. aasta esimeses kvartalis vaid 25. Enefit Connect alustas oma tegevust aga 714 töötajaga.

ga uus tootja või tarbija liitub juriidiliselt küll veel Elektrileviga, kuid liitumise väljaehitamist korraldab volitatud esindajana juba Enefit Connect. Üldteenuseid, dokumendihaldust, arveldamist ja võlamenetlust korraldab aga Eesti Energia AS. Mis sõltumatusest me siin veel räägime?

Elektrienergia siseturu uue direktiivi oluliseks nurgakiviks on ka jaotusvõrguettevõtjale võrguteenuse osutamisega teatavaks saanud info konfidentsiaalsuskohustus. Kuidas tundliku äriteabe kaitsmine on aga võimalik, kui kõikide liitujate isikuandmed, liitumislepingud, tootmis- ja tarbimisandmed, arendusinfo jms istuvad Eesti Energia serveris?

Nende andmete alusel saab energiamonopol teha veel aastakümneid väga kaalutletud ärilisi otsuseid, millest teised turuosalised võivadki vaid unistada. Sellise info saaks tulevikus Eesti Energia süsteemist eemal hoida üksnes karistusseadustikku vastava sanktsiooni lisamisega.

Direktiiv lausa välistab jaotusvõrguettevõtja tegevuse elektriautode laadimistaristu või salvestusüksuste arendamisel just põhjendusega, et ei kuritarvitataks võrguandmeid endale turul eeliste saamiseks. Et sellest keelust jällegi üksnes formaalsest mööda saada, on viidatud tegevused koondatud Enefit Connecti. Kuid me kõik ju teame prokuratuuri võetustetagi, et Enefit Connecti võrguplaneerijate arvutites on ka kõik jaotusvõrgu andmed ja arendustarkvara.

Tootjate ja tarbijate võrdse kohtlemise tagamiseks on kavas määrata jaotusvõrguettevõtjasse kontrollijaks üks sõltumatu isik. See ilmestab hästi, kui ebaoluliseks peab valitsus eesmärki tagada neutraalset jaotusvõrku ja ausat turukonkurentsi elektrienergia turul.

Eesti kontekstis on ausa ja avatud energiaturu arendamisel ainumõeldav Elektrilevi täielik eraldamine Eesti Energiast. Kas ta võiks olla iseseisev süsteemioperaator või osa Eleringi struktuurist, on juba eraldi küsimus.

Riigimonopoli sooduskohtlemisel on palju latentseid vorme

Mingeid märkimisväärseid arenguid ja eraturuosaliste laiemat kaasamist Eesti energiasektorisse ei toimu seni, kuni seadusandja ei lõika põhimõttekindlalt läbi riiklikule monopolile praeguseni osaks saavat sooduskohtlemist. Ehk millal me lõpetame nõukogude pärandina kolhoosikorra energeetikas?

Eestis hakkab see sooduskohtlemine pihta juba ministeeriumi ja järelevalveasutuste ametnikest, kus näiteks eelnõu eest vastutava ministeeriumi kantslergi on Eesti Energia kontserni endine töötaja. Sama “sõltumatu” on selle valdkonna ülikool ja teadus, mis on saanud edeneda üksnes tihedas koostöös riikliku monopoliga. Enamasti viiakse seda eestkostet ellu juba alateadlikult ja iseenesestmõistetavalt, sest väljaspool seda süsteemi pole pikka aega harjutudki midagi nägema.

Viidatud energiadirektiiv kohustab konkurentsiseaduse tähenduses olulist vahendit omava isikuna jaotusvõrguettevõtjat aga kohtleme konstruktiivse partnerina võrdselt kõiki turuosalisi, kelledel on oma majandustegevuse teostamiseks võrguteenus vältimatult vajalik. Keelatud on seega oma sidusettevõtete eelistamine nii teenuste ostmisel kui ka pakkumisel.

Kirjeldan siinkohal vaid ühte Elektrileviga liitumise juhtumit, mis iseloomustab hästi jaotusvõrguettevõtte töökorraldust ja ilmselt soovi lükata Eesti Energia kontserni mittekuuluvad turuosalised turukonkurentsist välja.

Käsitletav päikeseelektrijaama arendaja esitas oktoobri alguses 2020. aastal Elektrilevile liitumistaotluse, et ühendada sama aasta detsembris valmiv elektrijaam võrguga. Kuna liitumispakkumine ei eeldanud Elering AS-ilt lisavõimsuste küsimiseks võimsuslepingu muudatust, langes see kuni 90-päevane lisamenetlus ära.

Liitumistingimuste kohaselt lasub jaotusvõrgul kohustus esitada liitumispakkumine 30 päeva jooksul. Erandjuhtudel võib seda aega pikendada veel 30 päeva võrra. Kuna Elektrilevi juhatus pole suutnud aastate jooksul ettevõtte tööd efektiivselt korraldada, saabus liitumispakkumine just 61. päeval. Ehk erandist on saanud reegel, mis ei tule ühelegi turuosalisele enam üllatusena.

Edasi tegi liituja ettepaneku liitumislahenduse projekteerimiseks kolmepoolse lepingu alusel, sh sada protsenti oma kuludega ja enda poolt valitud projekteerijaga, kuna Elektrilevi tegevusetust kõrvalt vaadates uskus arendaja siiralt, et nii saab tööprojekt vähemalt kiiremini valmis.

Sealjuures võttis liituja enda rahaliseks kohustuseks koostada ka võrguettevõtja kaasnevate investeeringute mahule tööprojekt, sest võrguettevõtja otsustas antud liitumist koormata kokku 13 km elektriliinide rekonstrueerimistöödega. Kuid selleski tuli pettuda.

Selle isepäisuse karistamiseks võttis Elektrilevil esmalt kolmepoolse lepingu majasisene kooskõlastamine 35 (!) päeva aega. Hiljem tekkis projekteerijal ka kasutusõiguste seadmisel ühe erakinnistu omanikuga väike vaidlus, mille lahendamist hoidis Elektrilevi enda sisedokumentideski sätestatud kuni viie tööpäeva asemel kinni lausa neli nädalat, kuigi probleemi lahendamine eeldas vaid viis minutit tähelepanu. Nii pikenes tööprojekti koostamine lepingukohaselt kolmelt reaalse viie kuuni.

Läks veel kuu aega, kui Elektrilevi esitas uue liitumispakkumise võrguga liitumise ehituse osale. Pärast esimese ja teise osa sissemakse tegemist kuulutati liitumishange välja alles kaks kuud hiljem. Kusjuures liituja on teostanud kõik maksed samal või järgmisel päeval arve saamisest, samuti vastanud kõikidele kirjadele ühe kuni kolme tööpäeva jooksul.

Tulemuseks on see, et Elektrilevi on võtnud nüüdseks lepingulise kohustuse liitumine välja ehitada mai lõpuks 2022. aastal, ehk liitumistaotluse saamisest alates 20 (!) kuuga. Sellest ajast täpselt kolm kuud on sisustanud liitumislahenduse projekteerija, kuni neli kuud kuulub liitumise ehitajale ja ühe kuu on hoidnud menetlust kinni liituja. Ehk Elektrilevi on ise võtnud selle liitumise menetlemiseks aega 12 kuud.

Selle tulemusena seisab see konkreetne päikeseelektrijaam tootmisvalmis, kuid võrku ühendamata kokku 17 kuud. Kes maksab kinni sellele turuosalisele tekitatud majandusliku kahju? Ja selliseid liitujaid leiame üle Eesti kümneid, kui mitte sadu. Tekib üksnes küsimus, kas Elektrilevi juhatus ei suuda või ei taha võrguettevõtte tööd pisutki efektiivsemaks muuta?

See pilt on aga täiesti erinev, kui me võrdleme seda, kuidas edenevad Eesti Energia grupiettevõtete, näiteks äsja börsile sisenenud AS Enefit Greeni päikeseelektrijaamade liitumised, nii need, mida ettevõte ise ehitab kui ka need, milles ollakse arendaja rollis teistele turuosalistele. Võin vaid kergitada saladuskatet, et need menetlused (näiteks 5,6 MW koguliitumisega päikeseelektrijaam Paldiski külje all Klibulool) ei seisnud aasta otsa Elektrilevi riiulis.

Teine koht, kus Elektrilevil on suur võimalus oma turupositsiooni kuritarvitada ja turuosalisi valikuliselt turult kõrvaldada, on just liitumise konfiguratsiooni määramise ainuõigusest tulenev suva määrata liitujale kaela ka mistahes võrguettevõtja enda arenduskohustused.

1960. aastatel ehitatud elektriliine esitletakse kõrge bilansilise ja kasutusliku jääkväärtusega täpselt hetkeni, kuni nende asendamine õnnestub muuta mõnele liitujale liitumiskuluks. Sellest hetkest muutub ka kogu argumentatsioon risti vastupidiseks: olemasolevat ei saa enam rekonstrueerida, vaid see tuleb asendada täiesti uuega jms.

Kuigi seadus ütleb sedagi, et liitumiskulude arvestamisel tuleb lähtuda üksnes liitumisega seotud põhjendatud kulutustest, on vastava aususkohustuse saavutamine võrguettevõtjalt pigem võrdeline liituja võimega oma õigusi insenertehniliselt ja juriidiliselt kohtus maksma panna.

Elektrituruseadusega on taoliste kuritarvituste vältimiseks esmase järelevalve funktsioon pandud küll konkurentsiametile, ometi puuduvad selles ametkonnas vastava erialase ettevalmistusega inimesed, kes suudaks iseseisvalt ja sõltumatult liitumiste tehnilisi tingimusi hinnata. Tagajärjeks on söömine Elektrilevi peost.

Rahapuudusele viidates on amet loobunud iseseisvast uurimisprintsiibist ja asetanud kogu tõendamiskoormise üksnes kaebajale. Seetõttu algab ka sisuline kontroll ja aus hindamine alles kohtus.

Erainvesteeringute usaldust energiasektori vastu kahandas hiljuti ka konkurentsiameti juriidiliselt täiesti küündimatu avaldus seadusega 12 aastaks sätestatud taastuvenergia toetuste vähendamiseks, mis teeks selle järgimisel Eesti riigi sisuliselt erainvesteeringute aluseta väljameelitajaks.

Ei mäleta, et konkurentsiameti juht oleks samadele argumentidele tuginedes välja tulnud näiteks taastuvenergia toetuse suurendamise avaldusega 2020. aasta aprillis, kui kuu keskmiseks elektri börsihinnaks kujunes vaid 23,69 EUR/MWh ja taastuvenergiatootjad olid üle Eesti juba pool aastat olnud miinuses.

Elektrilevi ühendamisest Eleringiga

Rahandusministeeriumil on küll kihk jaotus- ja põhivõrk juba lähemal ajal börsile viia, kuigi see on 2050. aastani, mil rohepööret viiakse põhiliselt ellu EL-i vahenditega, täielik pseudoteema. Elektrilevi üldkoosoleku esindajana on aga ministril kogu sisuline kodutöö tegemata. Milline on meie jaotusvõrgu funktsiooni tulevik ja kuidas tagada Elektrilevis juba lähemal ajal efektiivne, läbipaistev ja aus töökorraldus?

Elering on samas kõrval aastatega kujundatud kaasaegseks ja sõltumatuks elektri ja gaasi süsteemihalduriks, samuti on põhivõrguettevõtjal kaalutletud tegevuskava ja sektoris usaldust loonud käitumisjoonis. Ettevõtte üldkoosoleku esindajana on ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium loonud arusaadava raamistiku, millist rolli kannab põhivõrk näiteks rohepöördes.

Eestis vajab seega kaalutletud vastust küsimus, milline on Elektrilevi tulevik – kas säilitatakse status quo, võrguettevõtja funktsioon eraldatakse Eesti Energiast, et see saaks jätkata tegevust iseseisva jaotusvõrguettevõtjana, või tuleb jaotus- ja põhivõrgu funktsioonid ühildada Eleringi alla.

Poliitiliste loosungite asemel ootaks pigem vastuseid tehnilistele küsimustele: milline on rohepöörde elluviimiseks ja detsentraliseeritud elektritootmisele üleminekul optimaalne põhi- ja jaotusvõrgu vaheline koostöö- ja koordinatsioonimudel, et hoida igal ajahetkel tasakaalu tarbimise ja tootmise vahel; kuidas arendada paindlikkusturgu, kuidas saavutada säästu võrgu ühisel planeerimisel, töörežiimide ja ressursside jagamisel jms. Ka tuleb siin enne juriidiline selgus luua.

Eelpool viidatud ministeeriumid tellisid nendes küsimustes analüüsi juba 2019. aastal. Kuna valitsus ei hiilga just erilise otsustusvõimega, siis ainus, milles suudeti kokku leppida, on uue analüüsi tellimine.

Ja nagu me selgitustest ka juba veenduda saime, on sedavõrd olulise elektrituru arengut suunava probleemi lahendamine lükatud alles 2026. aastasse. Ehk valitsus on valinud Eesti Energia sooduskohtlemise ja elektrituru solkimise veel vähemalt viieks aastaks.

See olukord lubab aga jätkuvalt Eesti Energia kontserni kuuluvatel ettevõtetel käsitleda taastuvenergia väiksemaid eratootjaid kui saasta, millest tuleks vabaneda. Et riiklikele energiamonopolidele on olemas ka alternatiiv, sellest räägib fakt, et näiteks üksnes Saksamaal on energiaturul üle ühe miljoni väiketootja ehk arvestuslikult iga kahekümnes saksa perekond.

Allikas: ERR
*Arvamuslood ei kajasta Taluliidu ametlikke seisukohti