Eestimaa Talupidajate Keskliit
Autor: Teele Teder
29.juuni 2020
“Selver, Stockmann, Kaubamaja, Rimi Talu Toidab, Biomarket ja veel rida väiksemaid mahepoode,” loetleb Pajumäe talu peremees Viljar Veidenberg praeguseid suuremaid müügikohti.
“Oli aegu, kus keegi ei tahtnud meie tooteid müüki võtta. Kui alustasime, siis müüsimegi oma tooteid vaid käest kätte. Suurtes poodides polnud siis väiketootjad üldse teemaks. Nüüd aga, kui mahendus ja väiketootjad teemaks tõusid, võeti meiega juba ise ühendust. Paluti tootetutvustusi ja hinnakirja,” ütleb Viljar. See on Viljari sõnul hea märk sellest, et asjad on hakanud õigetpidi tööle. Müügiinimest, kes Pajumäe talu toodete müümisega tegeleks, talus tööl ei ole. Ja hetkeolukord näitab, et pole vaja ka. Kliendid ja supermarketid näikse justkui ise Pajumäe talu ülesse leidvat. Viimase näitena võib tuua menuka kohviku Viljandi Burgeri, kes võttis ise Pajumäe taluga ühendust, et neilt oma legendaarsete burgerite vahele kodumaist cheddar-stiilis juustu tellida. “Sellist juustu meil sortimendis pole, aga nüüd võib öelda, et aktiivsed katsetused käivad.” Parasjagu ongi esimene cheddar juustuproovipartii valmis saanud ning ootab järgmist päeva, et see tellijale toimetada.
Tootearenduse peale ei kulugi Pajumäe talus nii kaua aega kui arvata võiks. “Kuna oleme väiketootja siis saame kiiresti katsetada. Meil pole igaks uueks tooteks vaja uut tootmisliini, sest enamus tööd teeme ära käsitsi,” ütleb ta. Hetkel on Pajumäe talu sortimendis erinevaid pakendisuurusi arvestades üle 170 erineva toote, pakendisuuruseid arvestamata aga kuskil 70 toodet. Kuigi peamiselt teatakse neid kui jogurtite ja kohupiimade tootjaid, siis tegelikult on nad juba aastaid tootnud ka gouda-stiilis juustu.
“Juustutootjaid on viimasel ajal palju juure tulnud ja see on meile ainult rõõmuks, kuna siis saavad Eesti inimesed ka kodumaise juustu maitse suhu.” Juusturuumis vaatavad vastu nii suured kui väikesed juustukerad, millest osad on maalitud ilusateks lepatriinudeks. “Hea näiteks külla minnes kingituseks kaasa osta,” ütleb Viljar.
Kõige suuremad hitid on endiselt klassikalised maitsed
“Eestlastele meeldib hästi rosinatega kohupiim ning mustikaga jogurt. Hästi lähevad ka maitsestamata tooted.” Peremehele endale meeldib samuti klassika. “Kui ma kuhugi ära sõidan, siis lasen ikka endale mustika kohupiimakreemi kaasa pakkida.” Selle suve uued tooted on aga kõike muud kui traditsioonilised. Näiteks võib Pajumäe talu valikust leida draakoniviljaga, rohelise spirulinaga ja sinise spirulinaga smuutipõhjad, aga ka näiteks musta küüslaugu maitsevõi. “See viimane on lausa nii hea, et söö või lusikaga,” ütleb Viljar. Ka toodete loomise osas on tihti nii, et uued maitsed tulevad ise nendeni. “Musta küüslaugu tootja pöördus samuti ise meie poole. Ka paljude mooside tootjad, kellega oleme varem koostööd teinud, tulevad ja tutvustavad oma uusi tooteid. Ka sealt on kohe hea võtta ja katsetada uusi asju,” ütleb Viljar.
Laiemale üldsusele on Pajumäe talu tooted saanud tuntuks viimase kümne aasta jooksul. Tegelikult on erinevaid kohupiimasid ja jogurteid toodetud juba aastast 1998. “Kui minu pere nõukogude ajal siia elama tuli, siis hakkasid nad hoopis roose kasvatama ja aretama. Et seda teha, oli vaja sõnnikut ning nii võetigi paar lehma ka.” Tänaseks on roosid vaid kodumaja ümbruses, millest nii mõnigi võib Viljari sõnul olla isa aretatud. Paarist lehmast on jõutud aga kahesajapealise karjani, kelles üheksakümmend annavad piima ning ülejäänud on nende järglased. “Neli hobust on meile ka,” ütleb Viljar ning lisab, et isal on olnud põhimõte, et ühes talus peab olema ka hobune. “Ilus külalistele näidata.”
Külalisi käib selles talus päris rohkelt. Esiteks sellepärast, et Pajumäe tallu saab agroturismi raames külla tulla. Siin käib palju peresid, aga ka klassiekskursioone. “Siis lapsed näevad, kust piim tuleb.” Palju käib ka erinevate riikide taluklubisid, kes tulevad vaatama, kuidas selline talu toimib, kus on üheskoos nii piima tootmine kui töötlemine. “Eestis on piimatootmine tase üks Euroopa parimaid. Oleme kindlasti esikolmikus. Aga kui on veel lisaks midagi kõrvale näidata nagu piimatöötlemine, siis nende sõnul on mida vaadata.” Siiani on Pajumäe talu talupidajate klubidele palju inspiratsiooni pakkunud. Pajumäe talu on külastajatele alati avatud. Selleks aga, et pererahvas teaks külalisi oodata ning neid ka taluringkäigul saata, soovitab Viljar ette helistada. Samuti saab talust tooteid kaasa osta. “Selleks puhuks on tooted alati valmis pandud.”
Kui palju piima annab üks lehm?
Kui paljud lapsed arvavad, et piim tuleb poest riiuli pealt, siis Pajumäe talu kohta võib öelda, et piim tuleb hoopis maa alt. Paari aasta eest valmis Pajumäe talu suurim investeering – uus meierei ja piimatöötlemise maja, mis on maa-aluse torusüsteemiga ületee oleva hoonega – lüpsiplatsiga ühendatud.
“Lüpsiplatsil on torusse lüps, sealt edasi liigub piim jahutustanki ning siis juba mööda maa-alust toru meiereisse. Kui tootmises on piima juurde vaja, siis vajutatakse nuppu ja piima hakkab voolama,” võtab Viljar lühidalt uue investeeringu kokku.
Pajumäe talu lehmad annavad umbes 2 000 liitrit päevas, millest kõik töödeldakse ise ümber ka – tehakse kas juustu, kohupiima või jogurteid. “Üks lehm annab päevas kuskil 30 liitrit piima ning tema lüpsmiseks kulub korraga veerand tundi.” Kõik loomad on õnnelikud, sest tegemist on mahetaluga, kus loomad on soojal ajal karjamaal. Ka kõige väiksematel tegelastel, vasikatel, on mõnus elu. Neil on kaelarihma küljes andur, mis annab arvutile teada, kui palju just see vasikas veel oma vanusele ja juba joodud piimakogusele piima juua saab. Tulgu piimaisu peale nii õues kui laudas – kõik joogikohad on omavahel ühildatud.
“Looduses on ju ka nii, et vasikas saab piima terve päeva vältel, mitte kaks korda päevas, kui on lüps,” selgitab Viljar. Ja loomulikult saavad vasikad täispiima mitte piimapulbrist kokku segatud jooki. Imetlusväärne on aga see, et kui võiks arvata, et sellise talupidamise peale on vähemasti pooltsadat inimest vaja, siis tegelikkuses tehakse kõik ära vaid neljateistkümnekesi.
“Talvel on meid isegi pisut vähem ning üks inimestest on autojuht, keda traditsiooniliste talutööde peal polegi, sest koguaeg on vaja viia kaupa üle Eesti laiali- nii seda mis on meie enda e-poest tellitud kui ka mujalt ning kaks inimest töötavad talust hoopis eemal- müüvad Viljandi ja Tartu turul meie kaupa.”
Viljar ütleb, et talupidamise juures on kõige ägedam just see, et on nii palju valdkondi, millega saab ennast kurssi viia. “Ma pean ju teadma, kuidas kõik erinevad tööd käivad,” ütleb ta. Kõige raskemaks peab Viljar aga rahalist poolt. “Suured investeeringud on tehtud ja need on vaja pangale tagasi maksta. Tuleb ikka vaadata, et raha oleks piisavalt arvel.” See, et talus puhkepäevi pole ning töö käib põhimõtteliselt koguaeg, pole Viljari sõnul mingi raskus. “Oleme sellise töökorraldusega harjunud. Telefon heliseb vahetpidamata ja koguaeg on vaja midagi teha. See on normaalne.”
